Sloveenia

Täna on juba 27mai, kohutav! Enam pole üldse lõbus. Istun arvutis ja mu pisikesed silmad on märjad ja nina löriseb. Iga päev jätame tööl järjest hüvasti tõõkaaslastega, keda me enam kunagi ilmselt ei näe. Täna ja homme oleme veel koos juhendaja Markoga. Osadesse olen täitsa ära kiindunud. Eile andsime eestimaise kommikarbi Monikale, ta ütles et tal oli väga tore meiega koos töötada ja et see on teine väga meeldiv koostöö eestlastega (eelmised olid aasta tagasi ka Kuressaare Ametikoolist) Ja seda, et meid siin hinnati , võisime ju isegi märgata, kuna kliendid tulid meie juurde kordusvisiidile. Eile nägime ka viimast päeva minu lemmikõpilast Mateid. Tema oli see pikk poiss suurte ja kohmakate kätega, kes selle asemel, et minu käest massaaži võtteid õppida hoopis mind õpetama hakkas ja ta tegi seda väga hästi. Tema põhisõna oli ,,AHAA" Temaga oli  mul üks halenaljaks juhtum: Selline süüdimatu ja ingliskeeleõpihimuline nagu ma olen, hakkan ma kohalike õpilastega  võ

25mai Täna on teine vaba päev ja ma magasin hommikul nii - niiiiiiii kaua, kohutav! Joon kiirelt oma maitsetut  kohvi ja lähen kõige pikemale ja ühtlasi ka viimasele matkale siin Sloveenias. Teepeal teistesse linnadesse tulevad igasugused mõtted. Mõtlen, et ma pole näinud enam kordagi seda kartlikku noormeest, kes oli  oma töötaja ja kõige esimesena mulle massaaži tuli. Ma loodan, et temaga on kõik hästi... Siis mõtlen, et ma olen juba neljas nädal kuuma päikese käes Sloveenias aga jumet hakkab võtma ainult mu suur nina. Ülejäänud kehaosad (esi- ja tagajalad) on vaatamata paljastatud olekule korrektselt sinakasvalged nagu alati. Siis ma pole vist veel maininud, et aegajalt ( 5- või 7km kaugusele linnadesse jalutades), olen ma ainuke jalutaja ja kui näen mõnda inimest, siis on nad ainult ratta otsas. Siin pole kombeks nii pikki jalutuskäike teha. Olen ka alati ainuke veidrik, kes oma käised ja sääred on üles keeranud. Inimesed käivad siin lõõskava päikese käes jopede ja

24 mai Täna on vaba päev ja me lähme Ljubljanasse, suurde ostukeskusesse koos imearmsa Nikaga, kes lubas meile teejuhiks olla. Kuigi mu mobiil lubab vihma, äikest, tuld ja tõrva, siiski loodame, et ta petab meid nagu tavaliselt. Meie buss saabub. Bussijuht hüppab kergelt bussist välja ja avab luugi kohvrite sisestamiseks. Bussipeatus on paksult täis väikseid ja pilukil silmadega inimesi. Ma tõesti ei tea, mis rahvus see on. Üks selle rahvuse esindaja hakkab avatud luugi kõrval ühte teist käepidet või kangi sikutama, bussijuht hakkab temaga häälekalt riidlema. Viimane kehitab õlgu ja suskab oma kohvri avatud luugist sisse. Bussis istudes jään huviga ühe selle rahvuse esindaja profiili vaatama. Täiesti lame ja nina on nagu minu pärsia kassil. Imestan päris tõsiselt, kuidas tal päikseprillid näolt ära ei libise, sest nina on imetilluke, mitte nagu minul, et pool meetrit pikk ja jäme. Minule saaks terve karbitäie prille ninale sättida. Üldse on need inimesed väga ilusad oma