11mai

11mai sloveenias

Ärkasin kaljusse puurimise mürina peale.

Siin raiutakse/puuritakse võimalikult paljud majad küljega kalju sisse, nagu meiegi kodugi.

Täna on 14 kraadi sooja!

Mul on ülihea tuju, sest Enelin värvis eile õhtul mu klounpunased juuksed inimese värvi.

Tundus, et ta sügas ta mind värvimise ajal kõrva tagant ja tal on niiiiiii mõnusad ja pisikesed ja pehmed käed! Soovitan seda kogeda!)))

Täna lähme minu eile avastatud Lesce linna vaatama.

Meie naaber oli lõpuks koju tulnud ja sõi isukalt matsutades ja vahutades meie õunakest:

Sellist tupsu- nunnu nägu teeb ta ka.

Liikusime edasi.

Selline iludus istus tee peal.

Ja veel selline kenadus:

Siis väike soovitus iseennast värskendada:

Ja imeline triibik:

Käisime ja käisime ja jõudsme lõpuks kohale.

Külastasime tillukest poekest ja põõrasime otsa ringi.

Siis Enelin lõpuks avastas, et see tee on siiski liiga pikk tema jaoks.

Ma olin küll eelmine päev maininud, et linnake on 5km kaugusel aga ta ei süvenenud sellesse, et 5+5 teeb kokku 10km.

Mul oli temast väga kahju.

Ma tundsin taas, et olen nagu suur ja rohmakas Tori tõugu maahobune, kes kappaks päev läbi ringi, peaasi, et saaks õues olla.

Tagasiteel koju tegin veel ühe jõnksu sisse, et mitte liiga ruttu koju jõuda, kuna mul oli natuke veel energiat ülearu ja vaene Enelin tippis oma printsessisammudega väsinult üksi kodu poole.

Läksime tööle,

mul oli väike hirm naha vahel nagu iga tööpäeva eel, seoses vähese keeleoskusega.

Kuna olime kaks päeva puhanud, siis imestasime, et töötajate puhkeruum oli suht laokil.

Kolm päeva tagasi koristasime kõik ära.

Vähemalt oli meil nüüd uuesti tegevust.

Saime teada, et erinevalt Eestist, ei tehta siin rasedale massaaži. Üks rase oli kogemata siiski siia sattunud ja sellest oli suur probleem tekkinud.

Saime varsti teha  paarismassaaži kahele noormehele.

Kõik oli okey, ainult veidi harjumatu on see, et nad olid ennast palumata püksatuks võtnud. Eestis kohtab seda väga harva.

Noormehed olid pärast väga, väga tänulikud ja tänasid meid ekstra veel registraatori laua juures. Seda oli rõõm kuulda.

Siis tuli minu juurde imearmas tudeng Nika ja ütles, et mulle tuleb  massaaži tähtis persoon ja ta tahab tund klassikalist massaaži ning pool tundi jalatalla refleksoloogiat.

Mul vajus suu ehmatusest lahti.

Miks peab see nüüd ja praegu juhtuma just minuga????

Ma olin täiesti endast väljas.

Siis ta tuli.  Ma ei jõudnud põgeneda.

Kuidagiviisi purssisin talle oma supervigases inglise keeles, et mis nüüd toimuma hakkab ja jätsin ta üksi riietuma ja lauale heitma.

Kabinetti naasedes hakkasin massaaži tegema.

Kui jõudsin käteni, hakkas ta mulle midagi seletama. Lõpuks sain aru, et tal on olnud  teatud raske haigus ja palub ühte kätt nõrgemini masseerida.

Tardusin.

Minu ees lamas inimene, kellel oli jalatalla refleksoloogia vastunäidustatud ja ma ei osanud seda talle ütelda.

Mõtlesin oma peakesega kaks sammu edasi ja võtsin vastu otsuse, et teen siiski poolteist tundi massaaži kuid väldin teatud piirkondi ja teatud võtteid.

Siis see lõppes. Mulle tundus, et olen kakskümend kilo kergem, see oli tõsiselt raske katsumus.

Hiljem tuli juhendaja Monika mu juurde ja küsis, kuidas läks.

Kuna olin üksi, püüdsin seletada, et ootame Enelini ära siis ma räägin.

Ta vastas mulle väga rahulikult, et ei, proovi seda ikka ise rääkida.

Siis ma rääkisin nii vigaselt nagu vähegi oskasin, et olukord oli komplitseeritud, kuna massaaži käigus selgusid teatud vastunäidustused aga ma viisin töö lõpuni mõningate mööndustega.

Ta jäi mu jutuga rahule.

Hiljem sattusin selle persooniga taas kokku ja ta väga tänas mind. Ta ütles, et kui ma eales midagi vajan, võin temale loota.

Pärast teatas mulle ka Monika, et klient jäi väga rahule ja saadab mulle homme veel ühe inimese massaaži ja et kui soovime Bledi järve saarele sõita, siis saame seda teha tasuta.

Ma olin õnnelik!

Siis läksin sööma:

Kartul, lihatükikesed kastmes ja beebispinat. Raputasin kurkumit ja kõrvitsaseemne õli ka peale         (võõrast vara nõrkemiseni)

Rohkem midagi sellel päeval ei juhtunud ja saime koju minna.