13 mai

13 mai

Esimene tõsiselt kuum suvepäev!

Käin jälle 5km kaugusel, kõrvallinnas.



Minnes märkan, et kõikjal on kombeks aiad luuderohuga tihedaks kasvatada



Selline äge kõnnitee, et ma teaks kus käia!



Leian kiriku, sellel on mõnus krõgiline katus aga siin pildil seda näha pole, jäägu siis nii



Sellised ilusad majakesed, mille ilu läbi pildi välja ei tule, nagu ma nüüd näen)))))


Taas kõnniteed, mis äkki  kriipsuks muutuvad ja avaneb suurepärane võimalus auoto alla jääda, kuna autod kihutavad ikka päris kenasti.

Mäe otsas on triibuke lund ja see on nii ilus.


Leian lõpuks toidupoekese . Loomulikult pole seal  midagi huvitavat.
Hakkan koopa poole tagasi vantsima.  Komistan saiapoe otsa.
  Esmalt olen lummatud selle lahtioleku kellaaegadest!
Hommikul kuuest- õhtu kuueni!
Selle läheduses elades, kaaluksin ma kakssada kilo ja natuke peale.

 Astun sisse, seal on paar tumedanahalist meesklienti ja sama jumekas meesmüüja.
Kõik jäävad vakka ja vaatavad mind  vaikides.
 No ega ma sassis pea,   näritud  kukepükste ja miinimumini väänatud pluusikesega just väga normaalne välja ei näe, aga sellist tähelepanu ka nagu ei vääri .
Mul polnudki saia isu.

Tõttan saianäljasena edasi.


Kodukoopa lähedal astun oma lemmik saiapoodi sisse ja ostan suure šokolaadipontsiku, mis on keedukreemi täidisega ja veel võtan marmelaaditäidisega groissandi.
Seal poes on alati kenad naismüüjad ja ma ei tunne ennast kunagi  (kukepükstes) veidrikuna, keda peaks suure silmaga vaatama.))))

Jõuan koopasse ja jagan Eneliniga vennalikult oma tänase päeva saagi.


Lähme tööle

Ja siis tuleb mulle massaažike.

Teen selle ära ja lähen registratuuri vaatama, millal algab järgmine töö.
Seal istub tudeng, kes ütleb mulle, et mu töö algab 10min pärast aga kui tahan võin ennem söömas ära käia.....
Kuna söökla ei asu kõrvaltoas ja ma söön ikka päris pikalt , siis olen ta ettepaneku peale veidi imestunud.
Kiirsöömist ma siiski tegema ei torma, sest mul on  eelmise massaaži järel tuba koristamata.

Saabub järgmine klient ja see on juhendaja ja terapeut Monika.
Ma olen ikka päris närvis.

Kuidagimoodi teen talle jalatalla  punktmassaaži ära.
Algatuseks sikutan muidugi varbaid liiga kõvasti, et ta oigab, seejärel jääb ta vakka.
Kuna mul pole kadakapuust pulka, millega tegelikkuses peaks seda massaaži tegema, kasutan tühja pastakat.
Kui lõpetan, ei kavatsegi ta ärgata.
Mul on juba suht ebamugav. Askeldan ringi jne aga tema lihtsalt lamab silmad kinni.
Lähen ta käe juurde ja ütlen, et olen lõpetanud, ta ehmatab üles ja mulle tundub, et ta on sellest natuke häiritud

Ta lausub surija häälega, et tahab veel natuke lamada ja ma lahkun.

Ma olen kindel, et kui ta sealt väljub, siis kõigepealt   ütleb ta, et palun mine koju tagasi.

Läheb aega, ta ei mõtlegi väljuda.

Alles tükk aega hiljem, kui Enelin on läinud ära massaaži  tegema, tuleb ta minu juurde ja hakkab midagi seletama.
Ma saan aru, et kuri ta pole.
Edasi rääkides mõistab ta, et targem on kasutada Enelini tõlgina, kui mu mõttelagedat nägu edasi vaadata.
Kui mu koopakaaslane lõpuks saabub, lähme Monika kabinetti.

Ma saan teada, et kuigi minu stiil on väga-väga erinev sellest, mis siin õpetatakse, on see üle aastate parim jalatalla refleksoloogia, mida ta on saanud ja lubab mul seda ka klientide peal kasutada.
Talle väga meeldis ka see, et ma kuuma rätikuga jalad eelnevalt puhastasin ja lubas seda oma töös kasutama hakata.
Veel uurib ta selle kohta, et tegin ilma õlita. Tema meelest, on osadel inimestel väga kõvad jalatallad ja teatud kohtades võib oma näppudele ilma õlita haiget teha. Rääksin, et kasutan reaalselt seda massaaži tehes kadakapuust pulka. Selle üle ta imestas, sest ta oli arvanud, et tegin kogu massaaži ilma abivahenditeta.

Ma olen õnnelik aga..

Kuna Enelin on oma armsa naeratuse ja targa näoga väga hea kuulaja....
Siis meie juhendaja ei lõpeta. Ta  räägib ja räägib oma kogemustest ja sellest kui haiged on inimesed ja ei mõista massaaži tähtsust jne ja ma kuulan ja kuulan ja ma mõtlesin et lõpuks kukun oma tooliga laua alla sest ma lihtsalt ei suutnud rohkem kuulata.
Ja aken oli lahti ja mingi kass tegi kisa ja koerad haukusid. 
Ma tahtsin väga  minna vaatama, mis seal õues toimub, aga ei saanud. Ma pidin viisakas olema.
Lõpuks ta lõpetas.
Mu kaaslane ütles mulle pärast, et ma oleks võinud natuke rõõmsama näoga olla, et kohati kukkus mu nägu päris ära ja ma olin lihtsalt jõllitanud täiesti emotsioonitu näoga )))
Igatahes kõik lõppes hästi!



Ja nüüd söögipilt!
Pean mainima, et kõik neli nädalat, oli iga päev eri menüü!






Küpsetatud kanakoivake, lehtsalat koos kurkumiga ja kõrvitsaseemneõliga(viimane pidi omega3-e sisaldama)
Ja siis see hele on nagu kohupiim taignas, jumalik!

Ja ongi kõik!















Comments

Popular posts from this blog

Viimane postitus maapealse paradiisi kohta(((

5-6mai