16 mai- 17mai

16mai

Täna lähme mu sünnipäeva puhul Ljubljanasse
See on 1,5h bussisõidu kaugusel
Sõita on suht jube sest sõidame koguaeg mäest üles ja alla
Jõuame lõpuks kohale

Ostan omale sünnipäevasöögi:

 See sai on õunamoosiga ja niiiii hea!!!  Aga hiigelsuuur...

Kolistame linnas mitu tundi ringi

Minu jaoks oli see suht igav linn

Kivimajad ja miljon inimest

Enelin tegi minust ühe foto Ljubljanas asuva veekogu ääres...( see inimene on kaks nädalat tundide viisi päikese käes jalutanud, ja kus on pruun jume???)




Bussile tagasi minnes leidsin ühe hobuse aga seegi  oli pronksi valatud:





See on bussijaama läheduses asub raudteejaam:




Bussi tuli oodata keset sõiduteed postikese juures ja sinust vuras mööda igas suunas  busse ja parkimist otsivaid autosid..suur õnn on elusana buss ära oodata!

Alles praegu pilti üles pannes märkan, et Enelin juba kurameerib seal...


Terve nahaga bussi pääsedes tänasin mitu aega taevast ja maad ja siis arvasin, et ühe pildi peaks majadest ka  tegema:


Selline huvitav majake siis.

Meie buss hilines Bledi.
Sellest polnud midagi, sest ma olin bussiaknast välja vahtides ühe uue linnakese avastanud, kuhu kavatsen kindlasti jalgsi matkata!

Viskasime kotid koju ja jalutasime järve äärde jäätist ostma. See oli jällegi kohutavalt suur ja magus.

Midagi põnevat sellel päeval rohkem ei juhtunud.


17mai



Täna lähme Vintgari .....

Tee sinna on imeline, taas istub igas aias mingi ilus loomake:






Seda röögatut ilu nähes soovisin, et keegi varastaks mu ära, topiks ilusasse kotti (see peaks väga suur  olema) ja sunniks mind kotist välja raputades elama selles üle mõistuse armsas kohas.
Aga ilmselt jääb see vaid unistuseks....




Luuderohi on kõikide aedade ja postide ümber roomanud ja see on nii ilus.

Mingid kummalised paksud ja toredad linnud:


Ja natuke lambaid:


Siis me eksisime ära ja kolasime inimeste aedades ja heinamaadel ringi, keegi kuuli tagumikku ei lasnud ja:
kokkuvõttes leidsime sihtpunkti üles!

See oli päris hirmus minu jaoks






Traatvõrgud, et kalju mulle pähe ei kukuks






Ühesõnaga sain ma teada, et mul on:
kõrgusekartus,
veekartus,
klaustrofoobija ja
ilmselt veel paarkümend foobijat.
Igatahes olin ma enamus ajast kindel, et iga mu järgnev samm on viimane ja kohe langeb kogu konstruktsioon minu kere raskuse all pilbasteks või libisen ma lihtsalt kuskilt prao vahelt sügavusse.  Ah veel tekkis mul mobiili jõkkelibisemise foobia.
Et see elamus eriti terav oleks, avastasin ühes hirmsas ronimisnurgas puhkamiskoha. Seal oli pingike ja selle kohal oli kaks hauaplaadikest laste nimedega...........
Enam hullemaks minna ei saa....

Ja Enelin, kes on imepisike, tema ei kartnud midagi! Tema lihtsalt ütles, et see on imeline ja, et ta tahaks sinna jäädagi.
Elu on vahel kummaline...

Siis sai see kaunis õudus, mille eest küsiti 5 euri, läbi!

Läksime lähesuses asuvasse restorani sööma.

Seal oli ilus aianurgake:



Enelin oli täiega rahul meie jalutuskäiguga, minul kulus toibumiseks veel aega




Siis toodi mulle  häbematult väike kausike heina ja paari oaga(olin palunud salatit ilma lihata).
Ju nad vaatasid, et ma olen nii jäme ja aitab mul enda nuumamisest küll:


See kausike pole tikutopsist palju suurem!



Ja see oli pisikese Enelini hiigelsuur salat, nämmmma!


Nagu märkate, ei mahu see taldrik kaamerasse äragi!

Lauda toodi veel veiniäädikat ja õli koos soola-pipraga, kuhjasin siis seda oma tillukesele heinasülemile peale...


Läksime  kodu poole

Lootsime mitte eksida
Me tegime seda taas!!!

Kokkuvõtteks:

Kui me saabusime Vintgari- tulime mööda jalgradu ja mööda imeilusaid mini tänavaid.

Tagasi minnes hüppasime eluga riskides  söiduteedel ringi, 
enamus ajast puudus jalakäiate rada.

Me olime nii segaduses aga tagasi ka ei viitsinud minna, seega rühkisime edasi.

Lõpuks  saabus kõnnitee!
Meile tundus, et meie kodu peaks hakkama lähenema.
Siis lõppes see tunne ära ja me olime taas ei tea kus.
Prrrrrrrr
Me olime lihtsalt eksinud ja see tundus nii ebaloogiline.

Lõpuks siiski leidsime kodu üles, muidu ma seda ju ei kirjutaks AGA

Me lahkusime Bledi linnast ida suunas, kuid praegu sisenesime linna lääne suunast...

Nagu oleksime maakerale tiiru peale teinud. See tundus täiesti uskumatu.......

Puhkasime natuke kodus.

Sõin kodus korraga ära terve avogaado ja meenutasin solvunult oma restorani elamust.

Läksime siiski veel jalutama.

Ostin šokolaadipontšiku vaniljekreemiga ja  veel  imeliku välimusega saiakese, eeldades, et selle sees on mingi lihaline.

Jagasin pontsiku vennalikult vablastega, need läksid nii kaklema, et pidid üksteisel pead otsast ära hammustama.

Hakkasin siis lihapirukat sööma, mmmm...seal sees oli  liha asemel lödi KARTUL!
See oli  üks jube maitseelamus aga õnneks aitasid linnukesed selle kiirelt ära lahendada.

Seejärel otsustasime vastu õhtut veel ühte vaatamisväärsust kaema minna.
Läksime ja läksime ja minul hakkas kartulipirukas täiega sees keerama. Istusin lähimale pingikesele ja mõistsin, et selles elus suren kartulipiruka mürgitusse.
See oli tõsiselt jube tunne.

Enelin arvas, et täna jääb ekskursioon ära ja katsume ruttu koju tagasi minna.
Loivasin vaevaliselt kodu poole.

Teepeale jäi üks suveniiri poeke ja ennäe imet, haigus oli  peoga pühitud!

Vahtisin huviga kõiki vidinaid ja kudinaid ja sain aru, et shoppamine on ravim isegi surmavate haiguste vastu. Ma tervenesin täielikult.

Rohkem midagi sellel suurepärasel päeval ei juhtunud ja me läksime koopasse magama.










Comments

Popular posts from this blog

Viimane postitus maapealse paradiisi kohta(((

27mai

4mai