19mai

19mai

Nagu meil traditsiooniks on kujunenud, alustame päeva sellega, et lähme katsetame, kuidas gondliga  sõit tundub))))))

Kuna seekord on meil peos vautšer, siis oleme enesekindlamad, kui kunagi varem.

Meie hobune on täiesti kadunud ja tema asemel on siis selline pilt:

Nad on lihtsalt imenunnud ja tillukesed ja meil pole neile mitte midagi taskus, kuna meid huvitab ainult see, kuidas saaks gondliga....

Kuna meile on sõnad peale loetud (väga tähtsa isiku poolt), et võime pöörduda selle vautšeriga kõikide gondlimeeste poole siis lähme esimesse ettejuhtuvasse paadikeste kogunemispaika.

Üks selline kena alus on peaaegu tihedalt täis jaapanlaste sarnaseid väikeseid inimesi.  Enelin ulatab oletetavale juhile oma kinkekaardi ja jääme ootama.

Peaaegu täis paadiseltskond jääb ka vaikseks ja kõik jäävad meid suud lahti vaatama.

Päevitund meesterahvas loeb kortsus kulmuga meie antud kirjakest ja kommenteerib valjuhäälselt midagi sloveenia keeles ja mainib oma jutus meile arusaadvaldt sõna Astoria. ( hotell, kust saime kinkekaardi)

Ülejäänud kohalikud gondlimehed purtsatavad üleolevalt naerma.

Nad arutavad midagi häälekalt omavahel ja keegi teeb mobiiliga kõne.....kõne ei lõpegi.
Kortsuskulmuline paadijuht annab meile mõista, et otsigu me endale teine vedaja.

Meil on suht piinlik olla.
Enelin on kange tüdruk ja me lähme kilomeetrikese edasi.

Me kujutame ette, kui piinlik võib meil olla, kui ka järgnevad ülevedajad asjast midagi ei tea.

Jõuame uude kohta ja Enelin ulatab kaardi kenale paadijuhist noormehele.

Viimane silmitseb seda huviga, siis vabandab ja läheb teistelt meestelt küsima.

Uskumatu, aga tagasi tulles palub ta meid paati ronida, me oleme täiega õnnelikud!

Meiega on paadis inglise keelt rääkivad inimesed:

Kuna ilma küsimata pole viisakas inimesi pildistada ja  ma küsida ei osanud siis tegin sellise pildi:

meie kaaslaste jalad ja koer( teine on samasugune)

 Siin on meie kaaslased (hiljem saarel) selja tagant:

Nad olid sõbralikud!

Ja siis meie lahke gondlijuht:

(teda tohtis pildistada, sest selleks küsis minu pildil olevate jalgade omanik luba ja ma kasutasin ka seda koheselt)

Sõitsime saarele:

Tundub, et lähenevat saart pildistades on kogemata kaasreisijad ka peale jäänud...

See on teise gondli juht, ka väga ilus inimene:

Läheneme saarele:

 Jaapanlase välimusega inimesed on meist ette jõudnud ja juba lärmavad seal:

Vaatame veel korraks trepist alla, seal seisavad gondlid kenasti reas ja meil on täpselt tund aega ,et saarel asuv kirik läbi tuhnida.

Ja seal paistabki kirik:

Meil õnnestub tänu õpilaspiletile, jälle odavamalt sisse saada.

Sissepääsu juures on kohe selline huvitav kolahunnik:

Ja seal lähedal oleks keegi nagu oma hiigelristi korraks ukseauku maha toetanud:

Nüüd lähme kirikusaali, kus on paljukuuldud kellanöör.

Seda nööri tõmmates ja soovides läheb soov täide sellisel juhul, kui kell helisema hakkab.

See nöör on päris raske

Enelin seal hiilib siis enne kella helistamist:

Me ei jäta ennem köie otsas rippumist, kui oleme terve Sloveenia helisema pannud!

Järgmises majakeses peab trepist üles minema ja igal käänakul on tarkusetera:

Igatahes panin ma need siia üles, lugege või mitte!

Õues oli veel üks kujuke:

Ja rohkem huvitavat polnudki.

No see oli huvitav, et kõik suveniirid olid kolmekordse hinnaga. Ja Enelini ostetud imepisike kohvitops maksis 2.50, mujal saab kohvi ühe euroga.

Märkasime ka seda, et üks pilusilmne meesterahvas saart pildistades  meid Eneliniga väga sihtis...

Ju pidas meid kohalikuks vaatamisväärsuseks.

Naljakas oli ka see asjaolu, et meie paadi seltskond hakkas alles tagasiminnes paadipoisile piletiraha maksma.

Ilmselt siis, kui sulle saarel ei meeldi, siis sõidu eest maksma ei peagi?

Teel tagasi arutasime omavahel, kas maksta tippi või mitte, siis otsustasime vaadata, kuidas teised käituvad.

Oma hämmastuseks nägime, et mitte keegi ei maksnud poisile sentigi. Võimalik, et see pole siis kombeks.

Teel kodu poole nägime oma suureks heameeleks, et meie naabrimees on aias tagasi ja lambakesed pole ka kuhugile kadunud:

See oli ilus päev!