23mai
23mai
Mäletate meie magamistuba päris alguses?:
Mäletate meie magamistuba päris alguses?:
Tänasel päeval on meie magamistuba selline:
Loodate juttu väikesest peretülist?
Kõik sai alguse juba esimesest ööst.
Minu voodi krägises veidike kui ma pöörasin.
Iga järgneva ööga, krigises ta veidi rohkem.
Ja tollel saatuslikul ööl, ärkas Enelin üles mingi kahtlase niitsumise peale.
Ta sai kohe aru, et meie magamistuppa on kolinud elama piuksuv loom.
Siiski polnud asi nii hull. Lihtsalt minu voodi ei kannatanud minu kere raskust enam rahulikult välja ja nüüdseks hakkas ta vinguma iga minu hingetõmbe peale.
Ajasin voodi raamil sussid külili ja kolisin koos madratsiga maha elama.
Nüüd magan vaikselt nagu surnud karu!
Ma pole vist veel rääkinud ühest huvitavast persoonist meie tööpaigas.
Nimelt läksime sööma.
Istusime ja sõime, meie vastas istus suure kõhuga mees- vahetusõpilane.
Rääkisime Eneliniga emakeeles.
Ta jõllitas meid veidi ebaviisakalt ja küsis inglise keeles, et kust me pärit oleme.
Vastasime, et Eestist.
Selle peale rääkis ta mingit singijuttu, mis haakus väheke meie aruteluga ja selgus, et ta on pärit Soomest.
Kuna ta jäi vakka, siis viisakusest küsisin veel, et kas ta oskab Sloveenia keelt?
Ta eitas ja sellega meie sisutihe vestlus lõppes.
Igaüks käristas vaikides oma singiviilu edasi.
Järgmine päev, kui läksin oma järjekordsele jalutusretkele,tuli noormees mulle vastu.
Hakkasin juba eemalt hambaid irevile ajama, et talle omapoisilikult ,,hellloo" hüüda, kuid minuni jõudes lõi ta oma kauni pilgu maha.
Tundsin veidi nördimust...
No saabus uus päev.
Juhtus nii, et sattusin üksi meie töölissööklas toitu nautima.
Uurisin huviga järjekordse pelmeenilaadse sisikonda, kui uks avanes ja seal seisis meie eelpool mainitud kangelane!
Vaatasin teda särasilmi ja ootasin ,,Bon Appétit ", mida kõik inimesed sööklasse tulles rõõmsalt hüüavad.
Vaikus...
Kuna minul oli imelik oma pelmeenikausiga lihtsalt mitte midagi tegemata edasi istuda, siis ma naeratasin talle ja noogutasin peaga.
Noormees uksel vaatas minust sõnagi lausumata läbi, nagu mind polekski ja asus oma taldrikuid hea ja paremaga täitma.
Sööklasse saabus veel mitu kolleegi, kuid ta ei vastanud ühelegi tervitusele..
vaat sellised on meie põhjanaabrid...
Kuna kõik kohapeal teavad, et elame ühes kohas, kujundavad sellised inimesed arvamust ka meie rahvast.
Nädalaid hiljem muide, hakkas see meesterahvas siiski meid vastu ,,helootama" ja see oli täitsa lahe!))
No siis veel midagi tobenaljakat, milleks ainult mina võimeline olen.
Tegin järjest paar massaaži ja uitasin niisama spaas ringi.
Jõudsin otsaga adminni laua juurde.
Seal oli tudeng, kes palus mul seda lauda veidi valvata ja jooksis minema.
Kehitasin õlgu ja lootsin, et ma ei pea sloveeniakeelsele telefonikõnele vastama ja üldse lootsin, et ühtegi klienti ei tule.
Ootasin minuti, ootasin 10minutit ja siis veel natuke. Kedagi ei tulnud ja tudeng oli ka jäljetult kadunud.
Istusin tähtsalt adminni tooli peale ja vahtisin arvutist ebahuvitavaid lehekülgi.
Täiega igav oli. Siis meenus mulle, et tegin kaks tööd järjest ja äkki ma higistasin liiga palju.
Nuhutasin hoolega oma paremat kaenlaalust ja sama hoolega ka vasakut kaenlaalust.
Kõik oli ok, olin lõhnavaba!
Ja siis plahvatas mul peas, et kindlasti on adminni boksile suunatud valvekaamera.
Nii oligi, ma olin otseeetris!
Siis tuli tudeng tagasi.
Ma rääkisin oma nuhutamisloo ja küsisin, et kas siin on videokaamera ja kui, siis kes seda näevad. Ta lohutas mind ja ütles, et pole hullu, kaamera on ainult hotelli vastuvõtu noormeeste silmadele ja direktori toas..........
Nii juhtub ainult minuga....
Pean rääkima ka sellest, et Enelin käib üksinda kuskil mäe peal jalutamas ja tegi selliseid pilte:
Mina olen paks ja laisk ja mäkke ronida ei viitsi ja ma vähemalt loodan, et kindlasti hakkaks mul mäkkeronimisefoobia.
Ja ta käis seal muide 2korda!
Minu sügav kummardus!
Nii uhkelt täna lõpetamegi!
Comments
Post a Comment