24 mai
24 mai
Täna on vaba päev ja me lähme Ljubljanasse, suurde ostukeskusesse koos imearmsa Nikaga, kes lubas meile teejuhiks olla.
Kuigi mu mobiil lubab vihma, äikest, tuld ja tõrva, siiski loodame, et ta petab meid nagu tavaliselt.
Meie buss saabub.
Bussijuht hüppab kergelt bussist välja ja avab luugi kohvrite sisestamiseks.
Bussipeatus on paksult täis väikseid ja pilukil silmadega inimesi.
Ma tõesti ei tea, mis rahvus see on.
Üks selle rahvuse esindaja hakkab avatud luugi kõrval ühte teist käepidet või kangi sikutama, bussijuht hakkab temaga häälekalt riidlema. Viimane kehitab õlgu ja suskab oma kohvri avatud luugist sisse.
Bussis istudes jään huviga ühe selle rahvuse esindaja profiili vaatama.
Täiesti lame ja nina on nagu minu pärsia kassil.
Imestan päris tõsiselt, kuidas tal päikseprillid näolt ära ei libise, sest nina on imetilluke, mitte nagu minul, et pool meetrit pikk ja jäme.
Minule saaks terve karbitäie prille ninale sättida.
Üldse on need inimesed väga ilusad oma lameda palge, kena jume ja sileda nahaga.
Jõuame Ljubljanasse ja meil on kokkusaamiseni Nikaga veidike vaba aega.
Näen bussijaama lähedal Sloveenia politseiautot ja tahan seda pildistada.
Palun Enelinil poseerida, et politsei ei saaks aru, et hoopis teda jäädvustan:
See tilluke täpp seal paremal on siis politseauto ja politseinik ise ka!
Läheme varemleitud poekesse ja ma laon oma korvi rinnahoidjaid täis, sest nad ei maksa midagi ja olenemata peale kirjutatud numbrist, on mulle kõik parajad.
Müüjatar tundub mäletavat mind eelmisest nädalast ja seirab mind imeliku näoga. Ilmselt arvab ta, et mul on pesuga mingi teema. (hiljem kodus vaevaga kohvrit kinni sikutades arvan, et mõni oleks võinud siiski poodi jääda)
Teeme veel rongijaamas asuvas McDonalds`is aega parajaks.
Enelin võtab friikad ja jäätisekokteili, mina võtan vegan tortilja:
Siis saabub kokkulepitud kellaaeg.
Kellaaeg saabus, Nikat ei saabund.
See sarnanes juba läbitud gondliteemaga...
See pole võimalik...
Õnneks saab Enelin facebooki kasutada, ja selgub, et tüdruk tuleb järgmise rongiga.
(Üle aastate oli esimene kord, kus rong oli katki läinud)
Bussi ostukeskusse oodates näeme selliseid pilvi:
Õnneks ei hakka sadama kuni õhtuni.
Midagi märkimisväärset tol päeval enam ei juhtunud.
Jõudsime ilusti ostukeskustesse.
Seal on vetsus prügianumad ketis nagu koerad:
Jah, võibolla tõesti tekiks mul muidu tahtmine see väike armas räpane prügitopsik koju kaasa võtta...
Poed on nagu igalpool mujalgi.
Minu päeva tegi eredaks asjaolu, et söögikohas, kus kogu toit oli kaalu järgi, leidsin mina üles friikartulid, mida ei saanud kaalu järgi osta, kuna need kuulusid lastekomplekti juurde.
Kassapidaja palus mul oma kandik täita ka teiste lastekomplekti kuuluvate söökidega.
Tahtsin häbist koos nende näruste friikatega maa alla vajuda.
Siiski suutsin ma kassatädile( kes oli minust vähemalt 40a noorem) selgeks teha, et peale kuivand kartulite ma midagi sealt lastelaualt ei vaja ja õnneks olin ma omale kausiga mingit roosat ollust õngitsenud, mille eest sain täiskasvanu kombel kaaluhinda maksta!
Roosa plöga osutus hakitud kaheksajalgadeks koos baklažaani ja ubadega. Esimesed 20 kaheksajala tükki olid päris maitsvad, hiljem hakkasid kombitsad suus ringi käima.
Aga muidu oli tore ja odav söök, et minu arve oli alla 3 euri!
Nika on üliarmas ja lahke inimene.
Ta tahtis isegi bussipiletid meile ostukeskusesse ja tagasi välja teha aga õnneks saime talle selle tagasi tasuda, kui käsi väänates osad ta arved kinni maksime.
Saime ka oma Moicale lõpuks kingituse valitud: (meil oli Eestist shokolaadi kingitusteks võetud aga magusat ta ei söö)
Tagasi otsustasime sõita rongiga.
Rongijaamas sõidab hiiiiiigelpikk rong mööda ja veab uhkeid autosid:
Mina olen see õnneliku näoga, kes hardunult moosisaia kätel hoiab. Nika proovib pead kinni hoides järgmise päeva eksamiks õppida..
Hiljem näeme ta hiigelsuurt koera...umbes sellist:
(pilt internetist ärandatud)
Väljume üks peatus enne meie linna ja Nika sõidutab meid autoga koduukse ette!
Me oleme väga rahul selle päevaga!
Täna on vaba päev ja me lähme Ljubljanasse, suurde ostukeskusesse koos imearmsa Nikaga, kes lubas meile teejuhiks olla.
Kuigi mu mobiil lubab vihma, äikest, tuld ja tõrva, siiski loodame, et ta petab meid nagu tavaliselt.
Meie buss saabub.
Bussijuht hüppab kergelt bussist välja ja avab luugi kohvrite sisestamiseks.
Bussipeatus on paksult täis väikseid ja pilukil silmadega inimesi.
Ma tõesti ei tea, mis rahvus see on.
Üks selle rahvuse esindaja hakkab avatud luugi kõrval ühte teist käepidet või kangi sikutama, bussijuht hakkab temaga häälekalt riidlema. Viimane kehitab õlgu ja suskab oma kohvri avatud luugist sisse.
Bussis istudes jään huviga ühe selle rahvuse esindaja profiili vaatama.
Täiesti lame ja nina on nagu minu pärsia kassil.
Imestan päris tõsiselt, kuidas tal päikseprillid näolt ära ei libise, sest nina on imetilluke, mitte nagu minul, et pool meetrit pikk ja jäme.
Minule saaks terve karbitäie prille ninale sättida.
Üldse on need inimesed väga ilusad oma lameda palge, kena jume ja sileda nahaga.
Jõuame Ljubljanasse ja meil on kokkusaamiseni Nikaga veidike vaba aega.
Näen bussijaama lähedal Sloveenia politseiautot ja tahan seda pildistada.
Palun Enelinil poseerida, et politsei ei saaks aru, et hoopis teda jäädvustan:
Läheme varemleitud poekesse ja ma laon oma korvi rinnahoidjaid täis, sest nad ei maksa midagi ja olenemata peale kirjutatud numbrist, on mulle kõik parajad.
Müüjatar tundub mäletavat mind eelmisest nädalast ja seirab mind imeliku näoga. Ilmselt arvab ta, et mul on pesuga mingi teema. (hiljem kodus vaevaga kohvrit kinni sikutades arvan, et mõni oleks võinud siiski poodi jääda)
Teeme veel rongijaamas asuvas McDonalds`is aega parajaks.
Enelin võtab friikad ja jäätisekokteili, mina võtan vegan tortilja:
See on täiega hea aga hiiigelsuuuur!
Enelin otsustab oma sööki kohapeal tarbida aga mina hakkan nina krimpsutama, et miskit nagu haiseb. Suundun õue ja istun seinast väja ulatuvale servakesele.
Inimesed lähevad mööda ja vaatavad mind kaastundlikult. Ilmselt peeti mind kerjuseks.
Vat niimoodi istun siin pudruse näoga.
Siis saabub kokkulepitud kellaaeg.
Kellaaeg saabus, Nikat ei saabund.
See sarnanes juba läbitud gondliteemaga...
See pole võimalik...
Õnneks saab Enelin facebooki kasutada, ja selgub, et tüdruk tuleb järgmise rongiga.
(Üle aastate oli esimene kord, kus rong oli katki läinud)
Bussi ostukeskusse oodates näeme selliseid pilvi:
Õnneks ei hakka sadama kuni õhtuni.
Midagi märkimisväärset tol päeval enam ei juhtunud.
Jõudsime ilusti ostukeskustesse.
Seal on vetsus prügianumad ketis nagu koerad:
Poed on nagu igalpool mujalgi.
Minu päeva tegi eredaks asjaolu, et söögikohas, kus kogu toit oli kaalu järgi, leidsin mina üles friikartulid, mida ei saanud kaalu järgi osta, kuna need kuulusid lastekomplekti juurde.
Kassapidaja palus mul oma kandik täita ka teiste lastekomplekti kuuluvate söökidega.
Tahtsin häbist koos nende näruste friikatega maa alla vajuda.
Siiski suutsin ma kassatädile( kes oli minust vähemalt 40a noorem) selgeks teha, et peale kuivand kartulite ma midagi sealt lastelaualt ei vaja ja õnneks olin ma omale kausiga mingit roosat ollust õngitsenud, mille eest sain täiskasvanu kombel kaaluhinda maksta!
Roosa plöga osutus hakitud kaheksajalgadeks koos baklažaani ja ubadega. Esimesed 20 kaheksajala tükki olid päris maitsvad, hiljem hakkasid kombitsad suus ringi käima.
Aga muidu oli tore ja odav söök, et minu arve oli alla 3 euri!
Nika on üliarmas ja lahke inimene.
Ta tahtis isegi bussipiletid meile ostukeskusesse ja tagasi välja teha aga õnneks saime talle selle tagasi tasuda, kui käsi väänates osad ta arved kinni maksime.
Saime ka oma Moicale lõpuks kingituse valitud: (meil oli Eestist shokolaadi kingitusteks võetud aga magusat ta ei söö)
Loodame, et see meeldib talle.
Tagasi otsustasime sõita rongiga.
Rongijaamas sõidab hiiiiiigelpikk rong mööda ja veab uhkeid autosid:
Siis saabus meie rong.
See oli hästi mõnus ja puhas ja sõitis nii vaikselt nagu mööda siiditeed.
Enelin tegi minust ja Nikast fotosüüdistuse:
Hiljem näeme ta hiigelsuurt koera...umbes sellist:
(pilt internetist ärandatud)
Väljume üks peatus enne meie linna ja Nika sõidutab meid autoga koduukse ette!
Me oleme väga rahul selle päevaga!
Comments
Post a Comment