9mai


9mai

Eestis sajab lund

Lähen terassile ja saan sellised pildid:



Ühesõnaga mu telefonil on paha tuju ja ühtegi pilti arvutisse ei lähe.

Lõpuks saime kaubale ja ta loovutab mulle siiski mõned pildid:

Kõigepealt, meie köögis on avamata shampuse pudel kapi otsas. See kas on meile kingituseks või on keegi selle sinna unustanud. Igatahes me ei puutu seda.




Seoses shampusega tuli mulle miskipärast meelde üks situatsioon:
Minu jaoks on väga harjumatu see viisakus, et tuttavat inimest nähes tuleb ajada tühja loba sellest, et kuidas käsi käib jne. Ja seda isegi siis kui sul on teisele kiiresti vaja edastada mingi probleem või oled  hetk tagasi saanud infarkti.. Nii juhtus ka meil, kui avastasime, et  korteris on sipelgate matkarada  avatud ja vannitoas tilgub ludinal boileri toru läbi.
Kohtasime maja ees perenaist ja siis hakkas viisakuste vahetamine.
Enelinil on see kõik käpas aga minule tundus (tuima ja kasvatamatu eestlasena) kõrvalt vaadates, et see ei lõpe eales ja ennem saab päev otsa kui nemad oma austusavaldustega ühele poole saavad. Ja alles hetk enne lahku minemist, kui minul seisimisest juba jalad all värisesid, poetas blondiin meie mured….
No perenaine oli nendest teadlik ja ütles, et nii peabki olema. (sipelgad toas ja torud lekkimas on peaaegu kohustuslik element siin elades)
Sellega oli asi lahendatud.)))))

Siis vaatan, et meil on ilus ilm, vähemalt terassil:
Seal tagapool on meie naabrite söögilaud.
(seda juttu pool kuud hiljem postitama hakates võin ütelda, et need lauad koristati mingi hetk ära....põhjus teadmata)




Keegi on meie terassilt üles viiva trepi lukku pannud, sellest on kahju, siis ei saa kass meile külla tulla:



Eile käis ta meie terassi ukse vahelt uudishimulikult sisse vahtimas.
Kui ta meid järsku märkas, läksid ta silmad õudusest poole suuremaks ja jooksis oma isiklikku treppi mööda koju tagasi.
Ilmselt olid eelmised elanikud armsama välimusega.

Lähme esimesel vabal päeval linnapeale uitama:


Seal näeme unist koera:(seal kaugel, see 1mm täpp)
Saladuskatte all pean ütlema, et ta on tegelikult täiega kibestunud tegelane. Alati, kui temast möödume, vaatab ta meid suht tigeda ja tüdinud näoga (hammustada neid kohe või hiljem?)
 ja me natuke kardame teda.


Väike pruun paksuke:(sabavaade)


Ja muide, meie naabrimees on kadunud. Peale porgandi pakkumist teda pole.

Ja sellised ilusad lilled:


Ja roosad kastanid:






See oli huvitav, näritud linnumaja…


Ja siin on mu pisike kaaslane meie kodu ees:


Ja ukse ees...



Ja siin mu  kaaslane sööb hiigel kebabi, millest pool jätsime järgmiseks päevaks kuna nad olid niiiiiiiiiiiiiii suured.






Sõime kõhud kõrvuni täis ja ootasime koos naabri kassiga Moicat, et koobastesse sõita:



Siis meie auto tuligi.

Sõitsime keskmiselt 140-150km tunnis.
Olin küünte ja hammastega tagumise istme külge klammerdunud ja silm jõllitas spidomeetrit...
... samal ajal käis esireas rahulik vestlus....
Tundub, et ainult minul oli  probleem kiirusega.

Jõudsime elusalt kohale ja ootasime rongi, mis koopasse viiks.

Sealt see varsti tuligi:

NB! Selles postituses kasutan ohtralt internetist ärandatud materjali, kuna koopas ei lubatud välguga pilte teha, kuna mingid mineraalid hakkaksid lagunema....vms...jne:




Niimoodi siis kihutasime koopas:(minu foto!)
 Need inimesed istusid meie ees:



Siis sellised pildid:
selliseid purikaid oli kõikjal:

Need kuhjakesed kandsid nimetust teemant ja rubiin..ei mäleta kumb kumba nime kandis






See on  inimkala. Neid peetakse suures akvaariumis ja turistid pildistavad neid. Silmi sisalikel pole ja söövad väga harva.


Sellised spageti taolised moodustised rippusid ühest kohast alla:






Leidsin internetist ühe hea pildi, kus on koobaste nimi ka peal:







Kuna koobastes ei tohtinud välguga pilti teha, siis pole mu enda tehtud pildid eriti kvaliteetsed ja imelisest paigast jääb suht lahja ettekujutus, seega tuleb seda ise vaatama tulla või kasutada internet abi.

Kokkuvõtlikult võin ütelda, et tore oli see, et saime Eneliniga tänu oma õpilaspiletitele hinnasoodustust. 24euro asemel maksime 19eurot. Siiski hämmastas meid asjaolu, et Moica väitis koobastes olevat väga külm ja ta arvas, et mul hakkab kampsuniga jahe kuid +8  on ju Eestimaa suvi ja mul ei hakanud nende tundide jooksul kordagi liiga jahe, seevastu teised võõramaalased olid kõik korralike jopedega.

Ilmselt ei ole ma koobastest nii vaimustuses nagu mu kaaslane selle tõttu, et olen veidi klaustrofoobiline ja seal maa alla rongiga kihutades ei saanud ma olukorda kontrollida. Ma kartsin, et kui rong katki läheb, et kuidas ma tagasi saan, sest kohati oli masin päris tihedalt koopavõlviga ümbritsetud ja ma poleks rongist väljagi mahtunud ronima. Kui me olime koopa südames (70m maa all) siis saime 2km kõndida. Kõik oli kena selle hetkeni, kui sügaval maa all LÄKS VOOL ÄRA! Krabasin hullunult Enelinist kinni ja lihtsalt värisesin, kuna mul oli tohutu hirm. Tüdruk mu raudses haardes lohutas mind ja ta ei kartnud üldse. Vat selle inimesega läheksin ma luurele!))))

Pärast kui vool tagasi tuli, siis giid väitis, et seda juhtub aegajalt ja vahel läheb vool ka kauemaks ära kuid antud hetkel, kui ma pimeduses lõdisesin, ei teinud ta erinevalt Enelinist ühtegi piiksu ja see oli kummaline.

Koopa sügavuses oli ka üks tilluke suveniiri poeke. Mind hämmastas asjaolu, et rong tuli järele nii vara, et poest polnud eriti aega midagi osta. Mina poe omanikuna laseks rongil oodata, et inimesed jõuaks rohkem käivet teha. Jõudsin ka ühe kingi sealt kaasa osta, kuid ilmselt ma oleks sinna rohkem raha jätnud, kui oleksime seal pikemalt peatunud.

Lahkusime koopast ja meie hea haldjas Moica tuli meile vastu. Moica lähedal seisis ka üks hiinlase moodi mees ja küsis kuidas meil meeldis, pärast selgus, et ta oli lihtsalt üks võõras mees, kes ise koopasse teel oli)))

Siis istusime autosse ja sõitsime lähedal asuvasse kindlusse. Meie saatja arvas, et sisse pole mõtet minna, kuna seal pole mitte midagi erilist vaadata aga pilet on kallis.



Jällegi kaljusse raiutud.


Seal oli üks tore kivipink:



ja vaade pingilt alla...


Leidsin toredad puust kujukesed sealt lähedalt:



Ja mulle meeldis, et joogid on odavad:


Läksime auto poole ja üks tütarlaps, umbes 25 aastane soovis meiega kaasa tulla Ljubliana poole.

Ta istus minu kõrvale  ja kuni sihtkohani, ta ainult RÄÄKIS ( loe: röökis).
Tal oli väga kõva hääl ja vahepeal ma arvasin, et ma lihtsalt suren ära või lihtsamal juhul hakkan öökima, kuna kihutasime mäe veerul üli kiiresti, ja see tüdruk rääkis väga, väga kõva häälega.
Kui meie saatja  rääkis, siis meie uus kaaslane ( hea kuulajana ) kordas koguaeg vahele:,,I see,I see”  vöi midagi sarnast.

Ma olin koobastes kartmisest väsinud, ma olin kihutamisest väsinud ja ma olin sellest kõvast häälekesest väsinud. Esimest korda tundsin koduigatsust. Tundsin igatsust kiiruspiirangute, sirgete teede ja vaikse häälega kaasmaalaste järele.




Sloveenias on väga hea teede võrgustik. Kiirteed on tasulised. Lubatud kiirus teedel on 90 km/h, asulates 50 km/h, osadel maanteedel 100 km/h ja kiirteedel 130 km/h

 Sõiduautodele saab osta ühenädalase (15 eurot) , ühekuuse (30 eurot) või aastase (95 eurot) teemaksu vinjeti.

Tagasiteel viis Moica meid  Ljubljana shopingu keskusest läbi.
Ta on tõesti väga hooliv inimene.

Sellega meie päevake lõppes.











Comments

Popular posts from this blog

Viimane postitus maapealse paradiisi kohta(((

27mai

2-3mai