2-3mai

Sloveenia

2. mai

..Ilm Pärnus päikseline aga siiski jahe

Õhtul Tallinnas avastan, et lennuki piletil on mu nimi valesti trükitud, teeb päris närviliseks

3.mai

Jõuame viperusteta lennujaama

Piletit registreerima hakates ründame valet boksi ja meid palutakse veel pool tundi oodata.

Oma suureks heameeleks avastan, et R-kioskist saan õpilaspiletiga sooduskohvi ja shokolaadigroissant on jumalik.

Pool tundi hiljem õiget boksi rihtides saame teada, et Enelini kohver on 19kg ja minu oma 10kg. Käsipagasile saame imekaunid punased ja lehvivad lindid külge.

Enelile üteldi, et ta ei või Türgis lennujaamas väljuda, minule seda ei mainitud)))))

Tollis nõutakse Enelinilt, et ta paneks vedela puuderkreemi grip-kotti, ma pakun toidukilet, see ei kõlba, siis avastan, et mu arvuti juhtmed on lukuga suletavas kilekotis ja tüdruk saab oma kraami sinna paigutada. Minu imetillukese vedela huulepulga sokutame ka sinna. Minu läpakalt võetakse mingi aparaadiga eraldi proov, ilmselt näen nii arukas välja, et võisin sellest midagi kahtlast aretada.

Toll on ülisõbralik ja abivalmis, pakun variant, et võtan ka kampsuni ära, kõhkleva näoga tollimees arvab, et seda vist ei maksa teha.

Piiksuväravast läbi minnes olen pettunud, et mitte kõige vähematki piiksu ei tule ja igaks juhuks astun sammu tagasi..ees seisvad valvurid soovitavad mul siiski edasi astuda ja ütlevad, et kõik on koras.

Paneme teeninduse kohta arupärivale aparaadile maksimum punktid.

Ma pole kunagi lennukiga sõitnud ja lootsin näha seda hiigelsuurena, nagu Rootsi kruiisi. Lennuk oli imetilluke, mahtusin hädavaevu oma suure kerega pisikesele toolile.

Aken oli pisike ja räpane, mingi hetk avastasin, et sisemine aken on nagu kile ja sinna tugevamalt vajutades võib see puruks minna aga seekord katsetama ei hakanud..

Kui lennuk startis oli nii äge, nagu lõbustuspargi ,, Ameerika mägedes”

Kalli raha eest soetatud oksetabletid on sama pettunud kui minagi, seisavad senini kasutult karbis. Kõrvade lukkuminemise ajal ajas tohutult haigutama ja see oli tore.

Mingi hetk tundsime rasvapiruka lõhna ja siis nägime, et hiigelsuured toidukärud veerevad meie poole.

Söök oli suurepärane, alkoholi oleks ka saanud aga selle jätsime teiseks korraks.Kummaline oli see, et stiuardessid olid surmtõsiste nägudega ja kui Eneli püüdis ütelda, et kohvi ei soovi, valati talle see siiski aga ilma piimata. Selle peale ütles ta, et palun piima ka ja stiuardess oleks kõige parema meelega selle talle pähe valanud.

Selline oli meie vaade õue.

Ja siis oli aeg sealmaal, et jõudsime Istambuli kohale.

Lennukis olevad Eestlased ütlesid, et lennuväli paistab….

Hetk hiljem olime sellest mööda sõitnud ja suundusime mere kohale

Pildil on näha see kollane jõnks Istambuli poole ja siis sirge tee merele, kus hakkas kaheksaid tegema. Ma olin täiega närvis ja arvasin et lennujaam ei anna maandumisluba.

Vaatasime, et inimesed hakkasid rahutult oma ekraane näppima ja kella vahtima. Mingi hetk keegi arvas, et lennuk jõudis liiga vara kohale ja teeb aega parajaks….nii vist oligi ja 10-15min pärast suundusime Istambuli tagasi ja maandusime, kõik plaksutasid.

Mõnusalt soojas Istambulis tuli meile buss vastu ja viis kergelt räpasesse lennujaama. Seal leidsime värava Ljubljanasse kiirelt üles.  Ringi käies sibas pisike ja blond Eneli mu ees ja ma olin kindle, et ta süüakse lihtsalt silmadega ära, mina oma hiigelpika kasvu ja porgandivärvi patsidega tillukestele kohalikele huvi ei pakkunud.

Vetsus oli ka suht märg ja mitte väga steriilne  aga poti tagaseinas oli äge prillaua paberkate, selle avastasin kahjuks liiga hilja.

Kraanikausside juures oli selline pilt

Ilmselt ei tohi seal jalgu pesta ja sellest on kahju.

Väravas oodates nägime kummalist paari, mees oli heledanahaline ja  arvasin, et tal on selgroo või kaela murd , kuna ta istus punnis silmadega ja tikksirge seljaga, siis hakkas ta ennast õõtsutama ja jõnksutama. Hiljem läks ta akna alla ja hakkas mingit kung-fud tegema. Tema kaaslane oli luukerekõhna naine, tumedama nahaga ja temakese kriipspeenikesed sõrmed olid servast servani sõrmuseid täis. Mingi hetk hakkas ka tema ennast jõnksutama…

Ljubljana lennukis vaatasin, et jälle samad stiuardessid aga tegelikult nad on kõik lihtsalt ühte nägu ja tegu. Imestama pani see, et need stiuardessid naeratasid.

Ma olin kindle, et süüa seekord ei saa ja siis

Selline uhke söök oli siis jälle.

Ma olin nii rahul.

Siis nägime aknast pilvi

Maandusime taas õnnelikult, kuid seekord keegi ei plaksutanud

Ljublana lennuväli oli nii vaikne, puhas ja rahulik.

Tollitöötajad olid heleda naha-ja kulmudega ja pigem sellised iirlase tüüpi.

Olin täiega närvis, sest nägin kuidas nad meie ees inimesi küsitlesid..miks ja kuidas ja kauaks siia riiki tuled. Olin hirmust täiesti poolsurnud kui minu kord tuli.

Iiriverd sloveenlane  vaatas mu passi, korraks otsa, naeratas ja ütles…PALUN! Ma vahtisin segaduses talle otsa, siis seljataha Enelini poole ja ta hüüatas, et kõik on koras, ütle talle aitäh ja võid edasi minna.

Eneliniga lobises see toll jälle pikemalt, et miks ja kuidas…ilmselt nad saavad kaugelt aru, kui inimene on juhm ja ei hakka sellist küsitlemagi))))

Siis läksime edasi praktiliselt tühja ootesaali, kus märkasime meile sildiga vastu tulnud inimest. Läksime talle naeratades vastu..ta taganes hirmunult ja küsis siis, et kas need olete tõesti teie. Me pidime olema oma cv peal täiesti teist nägu. Igatahes tunnistas ta meid lõpuks omaks ja palus oma auto peale ronida.

Õues oli 16 kraadi

Igal pool oli VAIKUS

Sõitsime Bledi poole

Mäed olid kirjeldamatult ilusad.

Meile vastu tulnud inimene oli parajalt sõbralik ja rääkis väga aeglaselt ja selgelt inglise keeles, et mina ka aru saaksin. Sain aru umbes 60%  jutust aga Eneli tõlkis kõik mis arusaamatuks jäi.

Veidi hirmutav oli see, kui ta kiirteel mobiiliga rääkis ja ülierk päike pimestas meie silmi.

Moija oli ka meile kotitäie sööki ostnud ja see oli temast nii armas.

Meie kodu asub ühes villas, see on hiigelsuur. Avatud kõõk ja magamistuba.

Perenaine on suht kahtlase olekuga, veidi tumedavereline. Kui ta rääkis, siis vist jõllitasin teda, et millestki aru saada, et ta lõpuks küsis, et kas olen väsinud…et olen sellise imeliku näoga. Eneli silus olukorda, ja ütles, et mul on keele mõistmisega probleeme ja seepärast vaatan nii tähelepanelikult)))

Saime ka aru, et kuna mingis suvad eelmised õpilased vms olis selles korteris möllanud, siis peame meie veidike rohkem üüri maksma…no igati loogiline ja põhjendatud otsus!

Õhtul käisime linnas kolamas ja sireleid nuusutamas. Ainukesse avatud poodi ei tihanud enam minna, kuna hakkas pimenema ja me polnud päris kindlad, kas leiame tagasitee.

Kui suundusime villasse tagasi, tuli ka perenaine oma tillukese koeraga jalutuskäigult, julgesin koerale teha..oi kui nunnnnnu. See oli väikse paksu kõverjala meelest väga solvav ja ta otsustas ennast hingetuks röökida.  Tegin, et ruttu oma korterisse sain.

Õhtul tegime teed, sõime imeliku maitsega kohalikku sepikulaadset ja läksime magama. Last meil veel pole aga titevoodi on nurgas juba olemas.