4mai

Sloveenia 4mai
Eesti aja järgi pool 8 läheb uni ära…siin on kell pool 7
Eneli magab ja mul on niiiiiiiiiiii igav
Avastan, et meie kodu on koopa sisse ehitatud
Kui rõduuks lahti teha, siis saab naabritele külla minna, koobast katsuda või lihtsalt sipelgad tuppa lasta.
Enelin ärkas lõpuks üles, kui olin teda iga kahe minuti tagant jõllitamas käinud.
Tore on see, et ta praadis meile sööki, seega ootamine tasus ära!


Sipelgaid on võimatu pildistada
Ühesõnaga kui Enelin, lõpuks ärkas ja mind toitis (ta on kodus hommikuti harjunud oma nelja kassi ja ühte koera toitma ja mina oskan ka hommikuti kurba nägu teha, et süüa saada)  siis mingi hetk läksime jalutama.
Vist oli vaja pood üles leida.

Enne või pärast poodi leidsime lambad, neil polnud kasukat seljas, õigemini see oli lühikeseks lõigatud.
Selliseid pinke on kogu Bled täis

 Leidsime üsna lähedalt pisikese ja vähese kaubavalikuga poe.
Müüjad siin poodides väljamaalasi nähes vaimustusest pikali ei kuku, pigem vastupidi..
Poes on kaubad veidi kallimad kui meil Eestis.


Sladka Smetana on 35% rõõsk koor aga ma kartsin, et see on äkki magus, kuna sladka on vene keele ,,magus” sarnane. Õnneks polnud see magus.  Keskel on kõige odavam  kohvi, mille leidsin (2.50tk).
 Meil saab selle hinna eest poole suurema.  Kolmas produkt on meie  juhendaja toodud juustuke, see lihtsalt tahtis ka pildile tulla.
Minu jaoks on kummaline, et elame Violeta nimelise naisterahva villas ja poes on pooled kaubad samuti Violeta nimelised..nagu on näha ka tšekil oleval kõige alumisel kätepaberil…

Peale poodi läksime järve otsima

Sellise ilusa altari vms leidsime kõigepealt.

Naabri aias jalutas üks kaunis olevus.

 Pärast jalutas sealsamas selline suksu.  Vahepeal hullas ringi ka, tundus et tahtis natuke esineda.
Terve Bled on täis pisikesi pruune ja pakse linnukesi aga nad ei jää eriti pildile:

Siis leidsime mingi hetk järve üles

Kuna meil oli kohtumisene Moijaga väheke aega, otsustasime kohvikusse minna.

Enelin hakkas kooki küsima, müüjatar väitis, et see on liiga magus, siis küsis tüdruk teist kooki, ka seda väitis tõsine teenindaja liiga magusa olevat.
 Enelin otsustas riskida ja ütles , et tahab siiski seda osta ja palus piimaga kohvi samuti.
 Temperamentne kaunitar leti taga küsis kas see on kõik, mille peale blondiin noogutas. Nii, kaup käes, lisaks veel klaasike veega…hakkasin mina tellimust esitama.
 Müüja  hakkas sloveenia keeles midagi rääkima ja vahtis üle minu teiste klientide suunas.
 Kuna Enelin arvas, et ma  ei saa hakkama, siis lausus minu eest, et veel üks piimaga kohvi……..
Me pole vist kunagi niiiiiiiii raevus  müüjat näinud.
Ta põrnitses meid ülivihase näoga ja küsis kurjalt, et kas veeeeeeeeeeel üks kohvi???????
Kuna me jäime kindlaks, et nii see tõesti on, siis läks ta asju loopides seda tegema ja ma ei julgenud tema liiiiga magusatest kookidest isegi mitte enam mõelda.
 Ka minule ulatati metallist kandik, kus oli kohvi ja lisaks veeklaas.
Hiilisime ennast kurjategijatena tundes kõige kaugema laua juurde ja neelasime oma kohvid.
(Hiljem saime kohalikelt teada, et vesi juuakse kohvilonksudele peale. See on kummaline, sest minu meelest on siin kohvi väga lahja)
 Koogike Enelini taldrikul oli tõepoolest ülimagus.
Olime pärast tükk aega sellisest kohtlemisest imestunud ja veidi kohkunud.


Siis oli aeg sealmaal, et Moica tuli meile järgi ja viis meid lähedal asuvasse praktikapaika.

Hotell Astoria on väga kaunis ja teenindajad väga viisakad.

Meid tutvustati erinevatele töötajatele ja siis jäime oma praktikajuhendajat ootama.
Lõpuks ta tuli. Üliilus naine neljakümnendates. Ta rääkis väga malbe häälega.
Me olime eelnevalt kuulnud, et kohalikud praktikandid on natuke laisad ja virilad ja sellest jutust mis juhendaja meile rääkis saime ka aru, et tal on suht kehvad kogemused seniste õpilastega.

Jutuajamine kestis minu meelest mitu tundi, see kestis nii kaua, et ma hakkasin isegi jutust aru saama.
Teatud asjad küsisin juhendaja juuresolekul  Enelinilt üle ja see oli viga.
Ühe korra ütles  praktikajuhendaja Monika vaikselt, et küsigu ma temalt otse.
Kui olime kõik ära näinud ja hakkasime laiali minema, küsisin vaikselt oma kaaslaselt, et kas töötajate uks on koguaeg lahti……ja siis see tuli.
Monika ütles meile väga kurjalt, et mina PEAN inglise keeles küsima ja Enelin POLE minu tõlk.
Mu kõrvad vajusid lonti ja saba lohises kurvalt maas kuni hilisõhtuni.
Olin oma haavatud egoga lohutamatu.

Õhtul läksime ümber järve ringile.
Pilved on mägede otsas kinni.

Selles klaaskastis olid mingid saba ja sarvedega skulptuurid. Sinna sai oma raha loopida. Tegin ka laia shesti ja viskasin sinna 1sendi. Õnn järgnevateks aastakümneteks on imselgelt karanteeritud!

Koos väikeste Hiinlastega vajusime kirikusse sisse.

Selline on siis lauake kuhu saab 50sendi eest elektroonilise küünla asetada.

Majad on osaliselt mägede sisse raiutud
Pojengid,

Sirelid,
Ja meie imeilus kodu:

Kass meie korteri terassil
Meie terass.
Tükike kaljut, mille sisse meie villa on raiutud
Meie elutuba
Vaade köögi poolele
Köök
Vannituba
Magamistuba, kus voodi ka meie lapsele:


Õue tagasi lipates ei saa märkimata jätta, et prügimajandus on super tasemel. Iga 30-50m järel on selline korralik prügikastikeste perekond
Leidsime ühe pargikese kus võivad käia ainult mehed:

Ühe kohviku ees sai imetleda kohalikku huumorit….
Tänase päeva eri! Osta kaks jooki ja maksa mõlema eest!)))))
Ongi kõik selleks korraks!


































 






















































Comments

Popular posts from this blog

Viimane postitus maapealse paradiisi kohta(((

27mai

2-3mai