5-6mai


Sloveenia 5-6 mai



Täna on meie esimene tööpäev, mis algab kell 14.00 päeval. Eesti aja järgi kell 15.00-22.00.

Jube närv on sees, sest eile märkus minu pihta kraabib hinge.

Teen endale kohalikku kohvi koos mee ja rõõsa koorega:



Lähme jalutama ja vastu tuleb üks kohalik elanik:




Näen sellist kaunitari esimest korda elus, kuid Enelin väidab, et tal kodu ümber neid kuhjaga ja muutun kadedaks.

Siis lähme paar maja edasi elavat sõpra vaatama ja viime talle õuna ja saia. Ta on pole väga jutukas ja mökitab natuke meile.



Naaber üle vaadatud, suundume meie kodu kõrval asuvasse kindlusse ronima. Kuna Moica lubas meid suuremeelselt kunagi sinna tasuta sisse libistada, siis selle sisust me pilte teha ei saanud ja üles jõudes olin liiga väsinud et pildistajat taskust välja õngitseda ,seega tegime vaid ühe pildi:





Kindlusest alla ähkides, otsustasime hullult raisata ja läksime friikaid sööma.

Eelmise päeva kohvikuelamused olid hinge hellaks teinud ja olime valmis kõige halvemaks.

Leidsime kohviku üles, ründasime sisse ja seal oli naeratav klienditeenindaja.
Asjaolu, et ta asus leti suhtes meiega samal poolel, tundus ebaoluline. Igatahes oli ta imeilus ja lubas meile kartulipoisid õue tuua.

Istutasime ennast mugavalt õue toolidesse ja jäime ootama.



Selline uhkelt udune pilt.

Teenindaja tõi taldrikud lauda ja küsis kas ketšupit soovime, me vastasime jaatavalt..siis tõi ta sellised topsikesed. Pean mainima, et see taldrik on veidi alustaldrikust suurem, seega oli sööki häbematult vähe.

Hiljem läks Enelin meie arveid tasuma ja kuulsin, et summa 2.50 oli ketšupi abil muutunud kolme euroseks arveks.

Siit moraal, ärge kunagi nõustuge ühegi lisandiga, kui te pole küsinud selle hinda!

Mitte, et meil oleks sellest rahast kahju olnud aga Eestis on lisandid üldjuhul tasuta kaasas.

Siis läksime oma lemmikmarketisse, kus on selle linnakese kõige suurem valik, normaalsed hinnad ja armsa naeratusega müüjatar.

Mina pidin taas oma ostukorvi kaunistama Sloveenia rahvuskoogiga mis on väga nämma:







Hakkasime siis peale poolt kahte töökoha poole suunduma. Oleksime tahtnud tunduvalt varem kohale minna aga eelmine päev oli meid hoiatatud, et kedagi nagunii varem kui 10min kohale ei tule.

Jõudsime pärale, uksed olid lahti ja vahetasime oma riided.

Läksime administraatori laua juurde oma juhendajat ootama. Seal seisis laua taga kohalik õpilane.

Siis saabus meie juhendaja Monika. Ta tuiskas sisse ja küsis, kas meie olema valmis lendama…

Siis sahmerdas ta veel natuke aega ringi ja jäi lõpuks meie ette seisma ja nähvas, et pabereid (mis meil kaenlas olid) pole vaja, et me tulime siia tööd tegema.

Viisime ruttu ruttu oma praktikajuhendajale esitamiseks vajalikud dokumendid kappi ära ja sibasime tagasi.

Monika seletas meile siis, et tahab näha kuidas me klassikalist massaaži teeme ja kumbki peab seda näitama tema poolt valitud inimese peal.

Olen massaaži teinud 12aastat kuid sel hetkel tundsin, et ma ei mäleta sellest kõige vähematki.

Kuidagiviisi nikerdasin midagi kokku, tõmbasin kliendile lina peale ja jäi õudusest suurte silmadega juhendaja poolset kõrvakiilu või paremal juhul  sarkastilist kommentaari ootama.

Ta vaatas mind hetke sõnagi lausumata.
Vaikus.
Vaikus.

Ja lausus siis, et tegin tema päeva ilusaks….ja talle meeldis see mida ta nägi..



Sellest hetkest oli ka minu päev ilusam.

Siis oli Enelini kord, kes tegi nii perfektselt meile koolis õpetatut, et lausa ilus oli vaadata.

Monika jäi ka tema massaažiga suht rahule, lihtsalt soovitas tal iseenda asendile veidi rohkem tähelepanu pöörata.

Meile näidati töötajate puhkeruumi…omg:

Siin ruumis peab puhkama, tegema ka klientidele teed, pesema kõik protseduurideks vajalikud nõud jne

Eestis juba sellist vaatamisväärsust ei näe!







Seal pole kombeks enda järel ka teetassi koristada ja taldrik on samuti soovitav pesemata lauale jätta.

Mingil hetkel tuli üks õpilane  (Djasha,-kuulmise järgi kirjutatud)  meile ütlema, et kohe hakkab Enelinil paarismassaaž koos temaga ja pool tundi hiljem hakkan mina sedasama tegema.

Kui aeg käes, tuli ta mu kaaslasele järgi ja nad läksid massaaži tegema.

Mul oli väga igav, kuna mul polnud seal pisikeses uberikus midagi teha.

Seisin.

Kui nad massaaži lõpetasid, vahetas Enelin mu välja ja ma läksin oma esimest tööd tegema.

Kuna ma ei teadnud, mida see tervitusmassaaž  (welcome  massage) endast kujutab, tegin algusest peale kõik oma paarilise järgi. Mingil hetkel märkasin, et see ei meeldinud talle.

Kuna ta tegi protseduuri väga kiirelt ja omapäraselt, ei jätnud ma jonni ja tegin silmanurgast piiludes sünkroonselt täpselt samu liigutusi kui tema.

Kui Djasha pilgud muutusid juba väga mürgiseks, ei julgenud ma enam tema poole vaadata ja aretasin kohapeal ise midagi samalaadset. Jõudes lõpusirgele, tegin ma omi vanu ja tõhusaid võtteid kliendi turjaosas….

Teine massöör peaaegu unustas massaaži teha ja lihtsalt vahtis mind suu üllatusest lahti.

Ta ei andnud ka märku, et hakkame varsti lõpetama vaid lihtsalt tõmbas kliendile lina peale ja jäi käed kliendi peal vaikseks. Tegin sama ja siis luges ta klientidele sõnad peale, et nad võivad riietuda ja me teeme neile niikaua teed või vett ooteruumis.

Läksime uksest välja, ta ei lausunud mulle ühtegi sõna ja läksime puhkeruumi jooke valmis panama.

Ma ei tea senini, mida ma valesti tegin, mis teda vihastas. Võimalik, et see oli asjaolu, kui ta enne massaaži ukse taga küsis, et kumba laua ma valin, siis mul ei tulnud ükski ingliskeelne sõna meelde ja ma lihtsalt naeratades ja käsi laiutades andsin mõista, et ma ei tea…

(kunagi hiljem sain teiselt tudengilt teada, et Djašale poleks tohtinud vastamata jätta....omg)

Rohkem ta mulle sellel päeval tähelepanu ei kinkinud ja ei tee seda ka edaspidi, kuna selgus, et tal oli viimane päev selles töökohas.

Siis näidati meile kus saab süüa.

,,Kuhnja" asus alumisel korrusel, gaasiga soendatavas anumas oli praeliha ja mulgipudru taoline mass.

Lisaks võis võtta salatilehte, kilekotist teradega nisukuklit ja joogiks õuna- või apelsini mahla.

Seal köögis asus ka kohviaparaat aga seda õpilane ei teadnud kuidas kasutada ja ilmselt me ei hakka ka peale lõunat enam kohvitama.

Esimesel päeval tutvustati veel kergelt saunakompleksi ja õhtu lõppedes näidati, kuidas kõik sulgeda ja korda teha.



7mai

Oli väga paiksepaisteline ilm. Õhk oli veidei jahe aga päike kõrvetas.

Avastasime sellel hommikul, et Bledis ei müüda kosmeetikat (seda kinnitasid hiljem ka kohalikud õpilased)

Jalanõusid on vaid üksikutes poodides, üksikud paarid.

Kohalikud ei meigi ennast ja kellegil pole kunstripsmeid. Tundub, et tänu mägede õhule, on kõigil loomulik jume.

Esimeste päevade jooksul oleme avastanud ainult paar suitsetajat.



Meie teisel tööpäeval kohtasime oma teist juhendajat. Ta nimi on Marko ja ta on väga pisike ja sõbralik.

Kohtasime ka teisi tudengeid ja need olid üle kahekümne Nikolas( Makedooniast) Ja Lea( kodukoha nimetusest ei saanud aru) Mõlemad on tõmmuma nahaga ja väikest kasvu.

Tundsin ennast hiiglasena ja pidin koguaeg olema ettevaatlik, et neile mitte peale astuda.

Marko näitas meile veeproovide võtmist, mllest mulle mitte midagi meelde ei jäänud, seevastu Enelin mäletas kõike ja sai korduvalt kiita.

Juhendaja näitas meile ka naha kuivharjamist ja koorimist. Seejärel saime seda harjutada Nikolase ja Lea peal.

Tegime Eneliga ka ühe paarismassaaži ja seejärel võisime sööma minna.

Sõõgiks oli praetud kanafilee ja kartulipelmeenid( see pidi olema Sloveenia rahvustoit)

Kuna minul oli suht igav, siis püüdsin puhkeruumis korda luua. Enelin seletas mulle hiljem, et kohalikke paistis solvavat asjaolu, et mul igav hakkas…see olukord tundus mulle kummaline aga püüan edaspidi seda vältida

Tudengitega vesteldes saime teada, et mõlemad meie juhendajad on üksikud inimesed ja see töökoht on neile nagu kodu.

Monika pidi olema range ja Marko pidi olema sõbralik, nagu me ise juba olime märganud...

Rohkem põnevat ei juhtunud ja saime koju minna.





See tigu tuli ise veelkord siia alla....



Comments

Popular posts from this blog

Viimane postitus maapealse paradiisi kohta(((

27mai