25 mai

25mai

Täna on teine vaba päev ja ma magasin hommikul nii - niiiiiiii kaua, kohutav!

Joon kiirelt oma maitsetut  kohvi ja lähen kõige pikemale ja ühtlasi ka viimasele matkale siin Sloveenias.
Teepeal teistesse linnadesse tulevad igasugused mõtted.

Mõtlen, et ma pole näinud enam kordagi seda kartlikku noormeest, kes oli  oma töötaja ja kõige esimesena mulle massaaži tuli. Ma loodan, et temaga on kõik hästi...

Siis mõtlen, et ma olen juba neljas nädal kuuma päikese käes Sloveenias aga jumet hakkab võtma ainult mu suur nina. Ülejäänud kehaosad (esi- ja tagajalad) on vaatamata paljastatud olekule korrektselt sinakasvalged nagu alati.
Siis ma pole vist veel maininud, et aegajalt ( 5- või 7km kaugusele linnadesse jalutades), olen ma ainuke jalutaja ja kui näen mõnda inimest, siis on nad ainult ratta otsas.

Siin pole kombeks nii pikki jalutuskäike teha.

Olen ka alati ainuke veidrik, kes oma käised ja sääred on üles keeranud.
Inimesed käivad siin lõõskava päikese käes jopede ja pikkade pükstega.
Ma pole julgenud kellegilt küsida ka, et miks nad nii teevad...

(Viimasel päeval väidab meile Monika, et tema jaoks on mai kuu liiga külm???????)

Ja selle pärast meeldib mul ka lähedal asuvas Lesce linnas kolada, et eranditult kõik vanad ja üliarmsad inimesed teretavad mind! (dobra dan)

Ja et rääkida sellest, kui toredad sõbrad mul Eestis on, pean kindlasti alustama sellest, et kui ma neile siiralt kurtsin, et päike vaatab minust mööda ja ma näen ikka välja nagu keedetud kana...siis üks pakkus välja variandi, et küllap ma olen lihtsalt juba niiiii vana, et päike ei hakkagi peale!Tore!

Siin ei kasva mände, toomingaid.

Selle asemel on siin sellised lõhnavad ja hiigelpikad puud:

Ja Sloveenia rahvuspuu on pärn, meie kodukoopa lähedal on üks selline:

Ja pärna pildistades nägin, et pilved on jälle mäetippudesse kinni jäänud:

Ja kõndisin edasi.

Jõudsin 5km kaugusele Lescie linna ja sealt hakkasin Radovlicia linna minema.

Kuna bussiga mööda sõites olin märganud selle linna ühes nurgas hiigelsuurt marketit,

otsustasin seekord seda külastada.

Üks silm mäe küljes, jätsin enamvähem meelde oma asukoha.

Varsti nägingi paari-kolme kilomeetri kaugusel mägede ja küngaste vahel  seda sihtpunkti.

Hakkasin selle poole suunduma aga pidin suht palju haake ja ebaloogilisi kõrvalpõikeid tegema, et sinna jõuda. Üle põldude viivaid radu minnes nägin imeilusaid taimi

No need on peaaegu taimed, nüüd tulevad päris taimed, ausalt!

Ja siis jõudsingi supermarketisse.

Kolasin seal riiulite vahel vist mitu tundi.

Poest väljudes otsustasin  minna Radovlitsia  bussijaama, kuna sealt oskasin jalgsi koju minna.

Hakkasin minema.

Läksin ja läksin....

Bussijaama ei olnud loodetud kohas.

Läksin edasi.

Siis nägin silti:

Ma olin selle linna serva jõudnud ja ma olin totaalselt eksinud.

Ma pidin jõudma maju täis linna ja ma olin mingil künkal ja ümberringi olid ära kadunud mulle orientiiriks olnud mäed

Liikusin eemal oleva kiriku suunas, lootes, et seal on mingi keskus.

Ma ei teinud enam ühtegi pilti, kuna olin täiesti hullumas.

Läbi metsa jõudsin lõpuks kiriku juurde.

Seal polnud ühtegi mulle tuttavat majakest, veelvähem bussijaama

.

Mitu kiriku moodi maja olid lähestikku ja ümberringi oli orud ja metsad ja kuristikud.

Vaatasin õudusega kella, et kui pimedaks läheb, olen kadunud mees.

Seal lootust kaotades edasi tagasi sõeludes jõudsin lõpuks ühele tänavale, kus olid kohvikud.

Seal istusid mõned inimesed. Tumedat verd mehed, kes nautisid kaunist päeva.

Ma ei julgenud neilt teed küsima minna.

Kõndisin veel edasi ja tagasi ja ühe kiriku taga kohtasin õnneks naisterahvast koeraga.

Kogu oma inglise keele oskust ja kehakeelt appi võttes püüdsin ma temalt teada saada, kus asub bussijaam.

Ta oli väga sõbralik, kuid enne mulle vastamist ulatas oma koerale topsijäätist limpsida.

Siis limpsis ta seda ise ja alles seejärel juhatas mulle teed.

Ma tänasin teda peaaegu põlvili laskudes, mul oli nii hea meel!

Hiljem selgus, et ma olin bussijaamale suht lähedal aga kui orientiir on kadunud, siis võibki tiirlema jääda ja paanika on kerge tulema.

Kepsutasin rõõmsalt kodu poole, kuigi jalad värisesid veel mitu tundi all.